Legendaarseid rulle: Winans&Whistler, esimene fikseeritud pooliga rull
Winans&Whistleri näol oli tegu 90 kraadi keeratud umbrulliga, mis oli kinnitatud spinningule nii, et ühel pool ritva paiknes vänt ning teisel pool rull, mis olid omavahel ühenduses. See oli omas ajas uus ja revolutsiooniline lahendus.
Nõukogude Liidus tegeleti aktiivselt tööstusspionaažiga ja see käis ka kalastustarvete tootmise kohta. Kuna ida ja lääne vahel valitses raudne eesriie ja lääne patendiseadused Nõukogude Liidus ei kehtinud, kergendas see ka toodete ülevõtmist kõige nahaalsemal viisil.
Alfred Holden Illingworth üritas konstrueerida rulli, millega oleks kergem lanti visata kui multirulliga. Oma idee olevat ta saanud õmblusmasina niidipooli mahajooksu mehhanismi jälgides. Oma leiutisele võttis ta 1905. aastal ka patendi.
Tänapäevastel multirullidel nii tavalise nöörilaoturi, mille abil oli võimalik nööri automaatselt võrdses ulatuses poolile kerida, patenteeris USA-s 1894. aastal Nelson McGregor.
August Friderich Meisselbachi on oma nime ajalukku kirjutanud multirulli n-ö vabajooksusüsteemi leiutajana. Kui enne pöörles heidetel kaasa ka rullivänt, siis Maissalbachi rullid võimaldasid heita nii, et pöörles ainult pool. Tema rullid ei olnud mitte ainult mehaanilised šedöövrid, vaid ka nägid välja elegantsed, justkui juveliiritöökojast välja tulnud.
Autojuhi jaoks peab hea linnamaastur suutma enamat kui lihtsalt äge välja näha. See peab olema piisavalt kompaktne, et linnatänavatel manööverdada, hea stabiilsusega lumistel ja libedatel teedel, ruumikas pere igapäevaeluks ning piisavalt kaasaegne, et muuta iga sõit mugavamaks.
Liitu uudiskirjaga
Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised.