Veeõnnetusse sattudes hukutab teadmatus

Kui võimalik, tuleks fikseerida ka mõned maa- või muud märgid, mille järgi oleks võimalik hiljem õnnetuse toimumise kohta määrata. Maalt merele vaadates ei pruugi tihti ühtegi märki nähtaval olla, küll aga on neid alati siseveekogudel, nt mõni poi, vastaskalda puu või kivi vmt. Hea, kui selliseid märke, mille järgi hiljem asukohta tuvastada, oleks mitu. Muidu võib juhtuda nii, et inimene helistab Häirekeskusesse ja läheb edasi abi otsima, ent unustab veepealse olukorra täiesti ära. Päästjad tulevad kohale – pole helistajat ega kannatanuid. Eks otsi siis.

Omaette teema on kannatanule ise appi minemine. Esimene asjana tuleb võtta ikka kõne Häirekeskusesse ja alles siis, kui see on tehtud, võib vastavalt võimalustele edasi tegutseda. Kui veekogul on paat ümber läinud ning sul on võimalus võtta teine paat ja sellega appi minna, tuleks seda teha, aga tuleb meelde jätta, et ennast ohtu seada ei tohi – otsest kontakti hättasattunuga tuleb vältida. Enda tegevuses ja hakkamasaamises tuleb olla veendunud. Eeskuju ei tohiks võtta ka Ameerika filmidest, kus sõidetakse mootorpaadiga uppuja juurde, hüpatakse pea ees vette ja minnakse uppujat päästma. Kui paadi juhtimise kogemus puudub, on oht, et sõidad kannatanule otsa ja vigastad teda.

Vette hüpates ja uppuja juurde ujudes tuleb meeles pidada, et uppuja klammerdub surmahaardega päästja külge ja ühe uppuja asemel võib neid kohe olla kaks. Uppuja ja päästja vahele peab ideaalis jääma ujuvvahend. Isegi paadis olles ei tohi uppujale oma kätt anda, vaid alati peab mingi asi vahele jääma, olgu selleks siis aer, dressipluus või köiejupp – päästjale peab jääma võimalus päästetava haardest vabanemiseks. Kutselistel päästjatel on eriolukordades lubatud hädalisele küll oma kätt anda, aga see tähendab, et neil on väljaõpe, kuidas sellisel juhul käituda, ning kogemused. Tavainimene seda teha ei tohiks.

Nii kaua, kui uppuja on vees aktiivne, saab ta enda päästmiseks ise palju ära teha. Mängureeglid aga muutuvad kohe, kui uppuja on teadvuseta. Sellisest kannatanust võib kätega kinni võtta ja ta maale või paati sikutada, aga eelnevalt peab veenduma kannatanu seisundis. Kui kannatanu on oma jõuressursid ära kulutanud, aga hing on veel sees, on oluline ta veest võimalikult kiiresti kätte saada ja talle abi anda. Päästesündmusele reageerib koos päästjatega kohe ka kiirabi ja vahel jõuab kiirabi kohale juba enne päästjaid. Kiirabi on päästemeeskonnalt saadud eelinfo põhjal kursis, millist abi vajatakse. Kui minnakse paadiga kedagi päästma, võetakse tavaliselt meedikud kaasa ja kõigil sellistel juhtudel saavad meedikud esmaabi anda.

Kui meedikuid pole ja kannatanu tõmmatakse paati, on esimene asi hinnata, kas kannatanu hingab. Kui abistajal oskused puuduvad, võib tekkida olukord, võid abi andmise asemel hoopis suuremaid kahjustusi tekitada. Kui inimene ei hinga, tuleb ta esimese asjana külili keerata, et hingamisteed vabaneksid, seejärel vaadata suhu, et seal poleks adru, muda ega muud sodi. Kui on, tuleb see eemaldada. Edasi tuleks kannatanule teha südamemassaaži, kuni õnnestub ta meedikutele üle anda. Kui inimene on paati tõmmatud, peaks mõtlema, miks ta üldse vette kukkus – kas ta sai mingi löögi vms. Hästi oluline on, et päästeoperatsiooniga kehavigastusi juurde ei tekitataks. Kui kogemused puuduvad, pole mõtet suust suhu hingamise ja muude elustamisvõtetega iseseisvalt tegelda, vaid tuleb keskenduda sellele, kuidas kannatanu võimalikult kiiresti meditsiinitöötajateni toimetada. Kui võimalik, minge kannatanut päästma kahekesi, mitte üksi.

Kasutasin võimalust ja uurisin, mis tegelikult juhtuma hakkab, kui Häirekeskusesse tuleb kõne.

„Kui inimene helistab Häirekeskusesse, hakkab päästekorraldaja küsima üsna palju erinevaid küsimusi ja helistajal võib tekkida küsimus, et miks viidetakse aega, samal ajal kui inimene upub. Tegelikult on nii, et kui inimene helistab ja juhtunut kirjeldab, vajutatakse Häirekeskuses juba nuppu ja päästemeeskond sõidab välja, ent info töötlemine käib edasi. Samuti näeb Häirekeskus helistaja asukohta, mis tähendab, et enda asukoha täpsele kirjeldamisele pole mõtet ülemäära aega kulutada. Kogu info jookseb päästemeeskonna vanema infosüsteemi. Rusikareegel on, et ideaalsel juhul kulub päästemeeskonnal kaks minutit startimiseks ja sealt edasi üks minut kilomeetri kohta. See ei pruugi siiski alati nii minna – takistuseks võivad olla nt tehnilised rikked, liiklusummikud või paralleelselt mõni teine sündmus,“ rääkis Mikko Virkala.

Kui päästemeeskond kohale jõuab, päästetakse kannatanu reeglina ka ära. Vastavalt aastaajale, ilmale ja veekogule on päästemeeskonnal kasutada erinevad tehnilised abivahendid. „Kalda lähedalt saame ujudes päästa kuni 100, päästelauaga kuni 300 m kauguselt, päästejetiga lisanduvad kaugemad distantsid. Talvel, kui päästeteenust tuleb osutada jääl, on päästelaua ja turvanööriga piiriks 300 m – sellise komplektiga saab korraga jääaugust kaldale tuua 3–4 inimest. Kui õnnetuspaiga kaugus kaldast ületab 300 m, peab hakkama mõtlema ja kombineerima. Päästmine on loovtöö, kõik sündmused on erinevad ja pidevalt tuleb nuputada, aga päästmata pole seni jäänud veel keegi.