Mis on juhtunud Peipsi ahvenavaruga? Teadlased annavad vastuse

Ahvenaparv on leitud ja esimesed visked on resultatiivsed. Üks kala tuleb, siis teine ja kolmas ning mõne minutiga on paadis kenake ports ahvenaid. Nägu on naerul ja adrenallin laes. Siis lõpeb kõik sama järsku, nagu algas.

Suuri hauge sihipäraselt püüdvate kalameeste landikohvris pole 25-, 30- või isegi 35-sentimeetrises landis enam midagi erilist. Mõni loobib terve päeva lante, mis kaaluvad 150-200 grammi ning nõuavad väga spetsiifilist püügivarustust ja head füüsilist vormi. Põhjendus on loogiline: suur haug sööb suurt kala, järelikult annab suur lant parema võimaluse suur haug kätte saada.

Live-sonar näitab ahvenaparve, keset vett seisvat koha või põhjast kerkiva vetikapuhma kõrval varitsevat haugi. Kalamees keerab paadi kala poole ja sõidab elektrimootoriga pisut lähemale. Kala ei põgene, kuid lanti ka ei võta. Kas sellest tuleks järeldada, et paat häiris teda?

Viimastel aastatel on kalastajate seas kiiresti populaarsust kogunud tehnoloogia, mida veel hiljuti peeti pigem ulmevaldkonda kuuluvaks. Live-sonarid ehk kaasaegsed kajaloodid, mis võimaldavad näha kalu reaalajas ning jälgida nende liikumist ja reaktsioone erinevatele peibutistele. See on muutnud kalapüügi olemust viisil, mida alles hakatakse mõistma. Ka teadlaste seas on sel teemal vastandlikke uuringutulemusi, mis on käivitanud nõudluse uute ja hästi läbimõtestatud uuringute järele.

Suurem osa merel aset leidnud veeõnnetustest toimub valesti langetatud otsuste, mitte tehniliste viperuste või halva ilma tõttu. Selleks, et hädaolukorras õigeid otsuseid langetada, on heal kaptenil lisaks plaanile A tagataskust võtta ka plaanid B ja C. Lisaks suudab kapten adekvaatselt õigeid otsuseid vastu võtta ning vajalikke tegevusi ellu viia.