Kevad tuleb kahlamispükstes
Kohe, kui jää on sulanud ja veed jälle vabad, algab kalastajate seas vilgas tegevus. Kes läheb spinninguga meriforelli püüdma, kes rannaäärsesse merre võrku laskma ja kes jõe äärde kevadist särge õngitsema. Selleks, et kalastele kohtadele ilma paadita ligi pääseda, kasutavad paljud kalamehed kahlamispükse.
Täna on saada väga erinevaid kahlakaid – kergeid ja raskeid, hingavast membraankangast ja tavalisest PVC-st. Kõigil nende puhul on aga ühine see, et kahlamispükste oskamatu kasutamine toob igal aastal kaasa hulgaliselt õnnetusjuhtumeid, millest mõned lõpevad ka surmaga. Seetõttu käime enne hooaja algust veelkord läbi kahlamispükste kasutamisega seotud põhitõed. Alljärgneva loo kirjutamisel oli abiks Margus Lindmäe Saaremaa päästekomandost.
Kõik kahlamispükste kasutajad peaksid pükse jalga tõmmates endale teadvustama, et kui nendega midagi peaks juhtuma, sõltuvad nad üksnes iseenda oskustest, turvavarustusest või kaaslastest. Aeg, mil kummipükstes vette kukkunud ja hättasattunud inimest kõrvaliste isikute poolt päästa saab, on väga lühike. Kõik päästjatele tulnud väljakutsed kummipükstes kahlajate juurde on lõppenud hiljaks jäämisega ehk teisisõnu – sellist inmest saavad aidata vaid need, kes õnnetuse toimumise hetkel tema lähedal viibivad. Päästjad võivad oma meeskonna, paatide ja päästevarustusega olla küll väge täis, aga info jõuab nendeni paraku liiga hilja.
Esimene asi enne kahlamispükstega vette minekut on ettevalmistus – oma käigust tuleks teavitada koduseid (kuhu, millal ja kui kauaks on kavas minna), võtta kaasa ja panna selga päästevest ning vaadata üle varustus. Veeohutuse kontekstis on kahlamispükste juures oluline jälgida, et saapaosa oleks õiget mõõtu, mitte mitu numbrit suurem. Suuremat saabast on küll lihtsam jalga tõmmata, aga selles on ka rohkem ruumi õhule, mis koperdades ja vette kukkudes jalad vee peale tõstab. Väga oluline ohutusvarustuse osa on päästevest, aga kahlajad seda tavaliselt ei kanna. Parimal juhul võetakse vest ühes alles siis, kui ollakse õnnetusest kord juba üle noatera pääsenud. Võrgumees jällegi ei taha reeglina paarimeest kaasa võtta, sest kui minnakse kahekesi ühte võrku panema, saadakse sageli nii vähe kala, et saaki kahe mehe vahel jagada nagu polegi. Päästjate sõnul aga on see klassikaline juhtum – kahlaja läheb võrgule üksinda ja kui päästjad ükskord väljakutse saavad, kui kahlaja on juba ammu uppunud. Need on raskete veeõnnetuste põhjused, millega päästjad oma töös ikka ja jälle kokku puutuvad.
Viimane Saaremaa kahlaja sattus Margus Lindmäe sõnul hätta alles paar kuud tagasi, aga õnneks lõppes tookord kõik hästi. Mehe enda sõnul päästis ta see, et ta suutis lõpetada paanika ning säilitada kaine mõtlemise. Ta oli üksi ja päästevestita, keegi pealt ei näinud ega kuulnud ja enda arvates pääses ta vaid tänu oma noale, millega ta püksid katki lõikas. Kahjuks said koos sellega viga ka dressipüksid, aga jalad jäid õnneks terveks.. Margus Lindmäe ei soovita uisapäisa oma pükse noaga lõikuma hakata, aga kui keegi leiab, et see on ainus võimalus, mis seal ikka. Kui too mees oleks kandnud päästevesti, jäänuks püksid terveks.
Oluline moment kahlama minnes on ka moraalne ettevalmistus. Margus Lindmäe jutustab, kuidas nad käisid päästemeeskonnaga kahlamist katsetamas ja kuidas üks meeskonnaliige üritas seda filmida. 99% katsetest meelega komistada ebaõnnestusid, sest kõik ootasid komistamist ja hoidsid selle nii alateadlikult ära. Väga pika pingutamise peale vettekukkumine siiski õnnestus ja kohe oli selge, millised ohud kahlajamispükstes sisse kukkujat ootavad. „Kui ma panin oma nr 42 jala otsa nr 47 saapad, oligi saapas kohe nii palju õhku, et jalad tõusid pinnale. Kui mul poleks päästevesti seljas olnud, vajunuks pea vee alla,“ räägib Margus.
Kahlamispükste kasutamisega on seotud mitmeid müüte. Üks, mis väga laialt levinud, on see, et kahlajal peab kindlasti vöö pükste peal olema. Kui minnakse madalasse vette lanti loopima ja on teada, et püük käib napilt üle põlvesügavuses vees, ei peeta seda nii oluliseks, sest see sügavus, kus inimene ulatub veel käe põhja panema ja pea jääb vee peale. Kui kukkudes just pead õnnetult vastu kivi uimaseks ei lööda, siis sellises sügavuses inimene reeglina ära ei upu. Kui käsi on põhjas, pole põlvili tõusmine enam probleem. Kui aga minnakse sügavamale, arvatakse miskipärast, et vöö päästab, kuna see ei lase suures koguses õhul pükstesse pääseda. Mida aga ei jälgita, on see, et enamasti pannakse vöö peale ja tõmmatakse pingule juba kaldal, mille tulemusena kogu pükstes olev õhk jääb allapoole vööd ja vesi ei tarvitse seda sealt enam välja suruda. Kui vööd kasutada, tuleks see pingutada alles nabast saadik vette jõudes – nii pressib veesurve enamuse õhku pükstest välja. Osa aga jääb paratamatult ka sisse, sest näiteks saapad on veesurve jaoks liiga jäigad.
Vahel arvatakse, et kahlamispükstel olev vöö on selleks, et hoida ära vee kiire pükstesse tungimine, kui vees pikali kukutakse. Veeohutuse seisukohalt aga on saabastesse tulevast veest ainult kasu, sest see pressib sealt õhu välja ja siis pole enam midagi, mis tahaks jalgu vee peal hoida. Vett täis kahlamispükstega on korralikult sisse kukkunud kalamehel endal raskem kaldale tulla, samas jalad on väga kindlalt põhjas.
Margus Lindmäe sõnul on selliseid n-ö pisiasju, mis veeohutust suurendavad, mitmeid. Näiteks kahlamistokk. Ta teab kalameest, kes tegi endale lausa spetsiaalse lühikese spinningu, mida saab vajadusel kahlates ka kepina kasutada. Selle mehe heited olid küll oluliselt lühemad kui teistel, aga kuna tema sõber oli sattunud kahlates reaalselt uppumisohtu, mõtles ta enda jaoks välja toimiva lahenduse, kuidas tema sellisest olukorrast välja tuleks. See spinning oli mere mõistes õige lühike, veidi üle meetri, aga selle sai vajadusel põhja toetada. Kalleid süsinikritvu pole loomulikult mõtet pooleks saagima hakata, aga spetsiaalseid kahlamistokke on meie kalastustarvete kauplustest täiesti võimalik osta. Üks korralik tugi libedatel kividel ukerdades ei ole kunagi liiast!
Kahlajate tõhusaim elukindlustus on aga loomulikult päästevest ja siin on mitu võimalust. Veeohutuse seisukohalt on kõige parem klassikaline kraega päästevest, mis hoiab inimese pea ja hingamisteed vee peal isegi siis, kui too peaks kukkudes teadvuse kaotama. Samas on see seljas kõige kohmakam.
Teine variant on paukvest. Neid on mitut sorti, nii automaatselt avanevaid kui manuaalselt avatavaid. Kes soovib paukvesti kasutada, peaks eelnevalt n-ö kontrollitud turvalistes tingimustes järgi proovima, mis tunne on, kui selline vest avaneb. Margus Lindmäe sõnul sobib paukvest rohkem n-ö mereinimestele, nt purjetajatele ja paadimeestele, lisaks kipuvad kalamehed seda vahel „ratsima“. Näiteks oli üks uppunud kalamees pannud paukvesti manuaalse avamise liblika vesti sisemusse krõpsu taha peitu, sest see segas tal vees võrguga tegelemist.
Kolmas variant on sportvest – see pole küll parim lahendus, aga hoiab kahlaja vette kukkudes kindlasti pinnal ning on igal juhul etem kui minna üldse ilma vestita.
Hetkel kuum
Osad kalamehed, kes käivad kahlamispüüki tegemas, võtavad kaasa võrgust põhjaga auto õhukummi, et oleks kuhugi toetuda, kui jalad pinnale tõusevad. Sellise nööri otsas kaasa hulpiva õhukummi võrgust põhja sees hoitakse ka mitmesugust varustust ja tabatud saaki. Paljud kalamehed kasutavad võrku lastes või seda nõudes suurt musta segukasti, mis on nööriga kahlaja külge kinnitatud ning lohiseb kahlamise ajal järele. Margus Lindmäe teab juhust, kus üks mees võrku nõudes komistas ja uputas selle kasti kogemata ära, mispeale tuli ta mõttele, et kui see kast meelega kummuli keerata, saab selle peale ju toetuda. Jälle väike abivahend.
Milline on kahlamispükstes uppunu n-ö koondportree? Statistikat vaadates torkab päästjatele silma, et sagedamini upuvad nõrgema füüsisega inimesed või siis on uppunutel olnud mingi haigus, mis otseselt mereleminekut ei takista, aga võib teatud oludes põhjustada raske terviserikke. Oma osa on kindlasti ka kogenematusel ja uljusel. Ühe 80-aastase Muhu merekaru sõnul jagunevad meremehed kaheks – uljad ja vanad meremehed, aga vanade meremeeste seas uljaid meremehi enam pole. Päästeametnikele meeldivad vanad meremehed oluliselt rohkem kui uljad, sest nende viimastega tuleb rohkem ennetustööd teha.
Ükskõik mis liiki veeohutusest rääkides ei saa üle ega ümber alkoholist, mis on veesurmade juures üks põhilisi süüdlaseid ja mitte ainult kalameeste seas. Alkoholi tarvitades tunduvad kõik ohud ja riskid hoopis teistmoodi kui kaine peaga. Minu soovitus on enne kahlama minekut ja ka selle ajal alkoholi tarbimist vältida. Võib ju mõelda, et mis see paar lonksu kangemat ikka teeb, annab ainult sooja, vesi ju külm. Paraku piisab ka väikesest eksimusest, oma võimete ülehindamisest või aeglustunud reaktsioonist, et tulemus oleks fataalne. Alkohol ja kahlamine ei käi kokku! Vaevalt et mina kõiki napsise peaga merele minejaid meelt muutma suudan panna, aga kui Kalastaja koju lauale jääb ja naine selle koha, kus kahlamispükste kasutamisega kaasnevad ohud kirjas on, läbi loeb, võib-olla suudab tema mereleminekut vajalikus suunas korrigeerida.
Minu ja Margus Lindmäe jutuajamise juures viibis kolmandana Päästeameti ennetuspartner Kristi Kais, kellele meenus samuti üks lugu, kuidas üks vanem paar alati koos võrgul käis. Asi nägi välja nii, et mees kahlas pükstega vette ja tegeles seal võrguga, naine aga ootas kaldal ja jälgis, et mehega midagi ei juhtuks. Kord aga läks mees mingil põhjusel võrgule üksi ja see jäigi tema viimaseks minekuks – ta leiti merest uppununa. Loo moraal on see, et alati, kui on võimalik kahlamispüügile minna kellegagi koos, maksab seda teha. Isegi kui kaaslane pole võimeline teile otseselt appi tulema, suudab ta kiiresti Päästeametisse helistada ja abi kutsuda. Kalastamine ja merel käimine on ju ka sotsiaalne tegevus ja kui seda teha mitmekesi koos, seisavad ohutusreeglid paremini meeles ja abikäed on vajadusel kohe võtta.
Täname Margus Lindmäele ja Kristi Kaisile räägitud lugude ja tähelepanekute eest ning loodame, et sel hooajal on kõikvõimalikke veega seotud õnnetusi oluliselt vähem!
Seotud lood
Koos saabunud talve ja veekogude jäätumisega kerkivad üles iga-aastased probleemid läbi jää vajunud kalameestega.
Kordamine on tarkuse ema. Igal aastal räägib Päästeamet talve hakul üht ja sama juttu, aga ikka leidub inimesi, kes vaatamata kõigele nõrgale jääle kipuvad.
Johanna Nõukas, kes on kohe-kohe Sisekaitseakadeemia Päästekolledžis lõpetamas päästeteenistuse eriala, on võtnud südameasjaks tõsta kahlamispükstes kalastajate teadlikkust, et aidata päästa elusid.
Elektriline liikuvus Euroopas ei puuduta enam üksnes sõiduautosid. Kia tõi eelmise aasta lõpus turule täiselektrilise kaubiku PV5, mis on ehitatud spetsiaalselt elektriliste kaubikute jaoks loodud platvormile e-GMP.s ja pakub hulgaliselt võimalusi tarbesõiduki konfigureerimiseks. Kia PV5 on saadaval kahe- ja kolmekohalise pakiautona, 5-kohalise meeskonnakaubikuna ja viie- ning seitsmekohalise reisijatebussina. Viimast saab kohaldada ka invavedudeks. Aasta lõpus on mudel saadaval ka šassii versioonis.
Liitu uudiskirjaga
Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised.
Tagasi Kalastaja esilehele