Et päästevarustus oleks alati võtta
Kapist on võimalik võtta päästerõngas, viskeliin või päästevest juhul, kui on vaja kedagi päästma minna. Tänu sellistele kappidele on päästevahendid ujujatel ja paadiga sõitjatel rohkem silme ees ja nii mõnigi kodanik on endale isikliku päästevesti soetanud.
Kõnealuste nn päästekappide probleemiks on aga see, et asju ei panda pärast kasutamist omale kohale tagasi. Seetõttu nõuavad juba valmis ehitatud ja sisustatud kapid pidevat kontrollimist, et asjad ikka omal kohal oleksid. Muidu võib juhtuda nii, et kulutad hädaolukorras aega ja jooksed kapi juurde päästevahendite järgi, aga kohale jõudes leiad eest tühja kapi.
Kuna päästekappide paigaldamise taga on hulganisti päästeametnike enda initsiatiivi, mis otseselt nende tööülesannete hulka ei kuulu, ning tasustamata töötunde, olgu siinkohal märgitud ka nende tublide ametnike nimed, kes kõnealuse ettevõtmisega rohkemal või vähemal määral seotud on. Nendeks on Päästeameti Lõuna Päästekeskuse Ennetusbüroo nõunik Riivo Mölter, juhataja Arvi Uustalu, juhtivspetsialist Kristi Randla, peaspetsialist Johannes Komissarov ning Luutsniku Pääste Ennetuskeskuse eestvedaja Aimar Sisask.
Mida arvavad kõnealustest kappidest kala- ja paadimehed? Palusin kommentaari Võrumaa staažikalt paadi- ja kalamehelt Matilt. Tema ütles asja kohta nii.
„Käisin päästeinventari kappe Tamulal ja Kubjal vaatamas. Mõlemas kapis olid olemas päästevest ja viskeliin. Kubja rannas oli kogu inventar ilusasti omal kohal; Tamulal olid asjad küll olemas, aga keegi oli ilmselt midagi proovinud ning proovitu halvasti kappi tagasi pannud. Tamula ranna kastis puudus päästevestil vöö.
Mõlemad kapid asuvad avaliku suplusranna vetelpäästeputkade juures ja seega igati loogilises kohas, kui vaadata, kus inimesi kõige rohkem liigub ja kust on kõige tõenäolisem hädalisele appiminejat leida. Kust mujalt sa ikka päästevahendeid otsid, kui mitte vetelpäästeputkade juurest.
Teisalt aga see kiri, et kui lähed vee peale, võid päästevahendid kaasa võtta ja pärast tagasi tuua. Minu meelest on see natuke kummaline – üks võtab kasutada, aga mida teised peavad tegema? Mis saab siis, kui on vaja kellelegi abi osutada? Kas too päästevesti laenanud isik tõttab hädasolijale appi esimesena? Mina eeldaks, et kapis olev inventar on rohkem hädaolukorras kasutamiseks ja inimeste päästmiseks. Kui tahta päästeveste lihtsalt n-ö kasutamiseks anda, peaks neid minu arvates olema mitu.
Veel käisin Tamula slipi juures, seal kõnealust päästekasti pole. Loogiliselt võttes peaks igal paadiomanikul päästevarustus ka endal paadis kaasas olema ning kapten vastutab kaasreisijate turvalisuse eest.
Kui need päästekapid aitavad päästa kasvõi ühe inimelu, õigustavad nad end igal juhul. Turvalisem on parem!“
Kutsun siinkohal üles kõiki omavalitsusi suhtuma mõistvalt päästjate algatusse paigaldada veekogude äärde kõnealused päästekapid. Kui vähegi võimalik, toetage kapiprojektiga seonduvat rahaliselt, sest nii püsivad kapid ja nendes olev päästevarustus kindlasti palju paremas korras. Ajakirja Kalastaja poolt luban, et hoiame sel kapivärgil sõrme pulsil ka edaspidi ning kirjutame kappidest ja tublidest valla- ja päästeametnikest, kes ideele kaasa aitavad, veel mitmeid kordi.
Kui jutt raha peale juba läks, annab Päästeamet teada, et märtsis käivitub projektikonkurss mittetulundusühendustele „Veeõnnetuste ennetamine 2022“ ning projektitoetuse abikõlbulik periood on 1. mai kuni 31. august 2022. Projektikonkursi eesmärk on tõsta kodanikuühenduste toel elanikkonna ohuteadlikkust ning kujundada inimestes õnnetusi ennetavaid hoiakuid ja käitumist. Igaüks saab anda oma panuse turvalise elukeskkonna loomisel – märgates, hoolides ja aidates.
Hetkel kuum
Päästeamet toetab kodanikuühenduste initsiatiivil läbiviidavaid uuenduslikke tegevusi ja erilahendusi, mis vähendavad ning hoiavad ära veeõnnetusi läbi füüsilise keskkonna muutmise. Täna on näiteks suureks probleemiks see, et kalastajatel puudub turvavarustus või ei kanna nad seda sageli kaasas, mistõttu vette kukkudes on oht surmaga lõppevaks õnnetuseks. Samuti ei kanta veesõidukiga veekogule minnes päästevesti.
Läbi projektikonkursi loodab Päästeamet saavutada seda, et kalastajad omaksid ja kannaksid edaspidi senisest enam turvavarustust ning et nendega toimunud õnnetuste ja uppunute arv väheneks. Füüsilise tegevuse osas loodetakse, et veekogude äärde paigaldatakse enam päästevahendite kappe või stende, mis on kõigile tasuta ja kättesaadavad igal aastaajal.
Hea võimalus veeohutuse praktilisi tegevusi ühiselt kogukonnaga plaani võtta on 7. mail toimuval Teeme Ära talgupäeval.
Veeohutusega seotud küsimustega saate end kurssi viia veebilehel veeohtus.ee.
Päästevahendite kapp järve ääres.
Seotud lood
Paljudel kalaliikidel on alanud rändeaeg, mil näiteks haug, harjus ja vimb suunduvad jõgedesse kudema, lõhed ning forellid aga merre toituma ja kasvama. Sellega seoses palub Keskkonnaamet paisuomanikel jälgida, et paisude kalapääsud oleksid veega täidetud ja vajadusel risuummistused eemaldada.
Kohe, kui jää on sulanud ja veed jälle vabad, algab kalastajate seas vilgas tegevus. Kes läheb spinninguga meriforelli püüdma, kes rannaäärsesse merre võrku laskma ja kes jõe äärde kevadist särge õngitsema. Selleks, et kalastele kohtadele ilma paadita ligi pääseda, kasutavad paljud kalamehed kahlamispükse.
Koos saabunud talve ja veekogude jäätumisega kerkivad üles iga-aastased probleemid läbi jää vajunud kalameestega.
Mida teha ja kuidas käituda, kui paadiga suurel veel hätta jäädakse?
Suurem osa merel aset leidnud veeõnnetustest toimub valesti langetatud otsuste, mitte tehniliste viperuste või halva ilma tõttu. Selleks, et hädaolukorras õigeid otsuseid langetada, on heal kaptenil lisaks plaanile A tagataskust võtta ka plaanid B ja C. Lisaks suudab kapten adekvaatselt õigeid otsuseid vastu võtta ning vajalikke tegevusi ellu viia.
Liitu uudiskirjaga
Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised.
Tagasi Kalastaja esilehele