Plii kasutamine kalapüügil keelatakse: selline on Euroopa Liidu plaan

Rangemad nõuded on kavandatud pliitraadile ja niinimetatud drop-off-rakendustele, mille puhul raskus lastakse kala võtu või väsitamise ajal tahtlikult põhja kukkuda. Sellist võtet kasutatakse muu hulgas karbipüügil.

Üleminekuaega hakataks arvestama alles pärast lõpliku määruse jõustumist. Seega ei tähenda praegune menetlus, et meie varustuskastides olevad pliiraskused oleksid juba keelatud.

Menetlus läbis 2026. aasta suvel ühe olulise etapi. Euroopa Parlamendis pandi 8. juulil hääletusele vastuväide, millega sooviti paluda Euroopa Komisjonil eelnõu tagasi võtta ja ümber töötada. Vastuväide ei saanud vajalikku toetust ning pliipiirangu menetlemine võib jätkuda. Seega liikus kavandatav muudatus jõustumisele sammu võrra lähemale. Lõplik regulatsioon ja selle rakendamise täpsed tähtajad sõltuvad siiski menetluse lõpuleviimisest.

Pliivabade raskuste ja lantide valik on viimastel aastatel jõudsalt suurenenud. Võimalike asendusmaterjalidena nimetab ECHA muu hulgas tina, terast, volframit, klaasi ning eri metallisulameid.

Kõigil neil on oma eelised ja puudused. Materjali tihedus määrab, kui suureks peab sama kaaluga raskus muutuma. Pliist väiksema tihedusega tina või terase kasutamisel tuleb arvestada suurema mõõduga, mis võib mõjutada nii heitekaugust, vajumise kiirust kui ka sööda esitlemist.

Volfram, mida kalastustarvete müügil nimetatakse sageli ingliskeelse sõnaga tungsten, on juba praegu üks tuntumaid pliiasendajaid. Volframi tihedus on plii omast suurem, mistõttu saab sellest valmistada sama kaaluga, kuid väiksema raskuse või jigipea. Materjal on ka pliist märksa kõvem. Põhja puudutamisel annab volfram ridva kaudu selgema tagasiside, mis võib olla eelis näiteks jigipüügil. Lendõngepüügil kasutatakse volframkuule kiiresti uppuvate nümfide sidumiseks.

Volframi suurim puudus on selle hind. Tegemist on nõutud toorainega, mida vajavad peale kalastustarvete tootjate ka elektri-, masina- ning lennundus- ja kosmosetööstus. Suur nõudlus, piiratud kättesaadavus ja Hiina ning lääneriikide kaubanduspinged on selle hinda veelgi tõstnud. Eriti tuntavaks võib hinnavahe kujuneda raskete jigipeade ja põhjaraskuste puhul.

Pliid saab asendada ka terase, tina, vismuti ja messingiga. Enamik neist materjalidest on pliist ja volframist väiksema tihedusega ning sama massiga raskus tuleb seetõttu suurem. See võib mõjutada rakenduse aerodünaamikat, heitekaugust ja sööda loomulikku liikumist. Ühtainsat ideaalset pliiasendajat seega ei ole. Volfram pakub väikest mõõtu ja head kontaktitunnetust, kuid on kallis. Tina on hõlpsamini töödeldav, kuid väiksema tihedusega. Teras on tugev ja võrdlemisi soodne, ent sellest valmistatud raskused on sama kaalu juures kogukamad.

Plii on mürgine nii inimestele kui ka loomadele ning loodusesse sattununa ei lagune. Veelinnud võivad väikesi pliiraskusi ekslikult kivikeste või toiduna alla neelata. Kaotatud raskused ja landid jäävad aga veekogusse ning lisavad keskkonda raskmetalli. ECHA hinnangu järgi satub jahilaskmisvõistluste, küttimise ja kalapüügi kaudu Euroopa Liidu keskkonda ligikaudu 44 000 tonni pliid aastas. Kalapüügi arvele langeb sellest hinnanguliselt umbes 11 protsenti.