Kaksteist päeva lõhedega suvistel Põhja-Norra jõgedel

2026. aasta püügiretk Põhja-Norra järvedele pakkus unustamatuid püügielamusi. Siin on kümnepäevase püügiretke päevik.

Põhja-Norrast tullakse tagasi kogemusega, mida on keeruline millegi muuga võrrelda. Kui kuulata Igor Rõtovit, kes on Skandinaavia põhjapoolsetes piirkondades käinud kalal ligi kolm kümnendit, siis ei räägi ta enam ammu kalast. Ta räägib tundest – sellest, mis tekib, kui oled päevade kaupa eemal kõigest harjumuspärasest, keset maastikku, kus pole teid, maju ega levi. Selline retk ei sobi kõigile. Ja see ongi osa selle võlust.

Põhja-Norra on müstiline ja salakaval magnet. Seal justkui kalibreeritakse ära sinu sisemine kompass – kes korra sinna on sattunud, tahab ikka ja jälle tagasi. Kui soovite otsustada, et kas tulevikus sellest lummusest hoiduda või mitte, lugege läbi alljärgnev lugu.

Kuni kestab sügisene lõhepüügikeeld, on paras aeg end teoorias harida. Lõheputukad on ilmselt kõige laiem valdkond lendõngeputukate seas – nende sidumisest ning lõhepüügist lendõngega on kirjutatud lugematu arv artikleid, uurimusi ja raamatuid ning kindlasti kirjutatakse veel. Järgnevas keskendume Atlandi lõhele – sisuliselt võib siia liigitada ka Läänemere lõhe – ning vaatleme üldiseid nüansse, mida lõheputukate sidumise ja nendega püüdmise juures arvesse võtta.

Suurem osa merel aset leidnud veeõnnetustest toimub valesti langetatud otsuste, mitte tehniliste viperuste või halva ilma tõttu. Selleks, et hädaolukorras õigeid otsuseid langetada, on heal kaptenil lisaks plaanile A tagataskust võtta ka plaanid B ja C. Lisaks suudab kapten adekvaatselt õigeid otsuseid vastu võtta ning vajalikke tegevusi ellu viia.