Saame tuttavaks: lõheputukad
Kuni kestab sügisene lõhepüügikeeld, on paras aeg end teoorias harida. Lõheputukad on ilmselt kõige laiem valdkond lendõngeputukate seas – nende sidumisest ning lõhepüügist lendõngega on kirjutatud lugematu arv artikleid, uurimusi ja raamatuid ning kindlasti kirjutatakse veel. Järgnevas keskendume Atlandi lõhele – sisuliselt võib siia liigitada ka Läänemere lõhe – ning vaatleme üldiseid nüansse, mida lõheputukate sidumise ja nendega püüdmise juures arvesse võtta.
Alustada võiks tõdemusest, et ühesed selgitused, miks lõhe jões pakutavat sööta haarab, seni puuduvad. Teatavasti jõkke tõusnud lõhed ei toitu, ent miskipärast nad siiski putukat haaravad. Välja on pakutud erinevaid teooriaid – agressiivsus, territooriumi kaitsmine, toitumisrefleksid, ka mängimine jms, ent ükski neist ei kirjelda fenomeni lõplikult. Lendõngemehed ütlevad: see on müstiline, miks lõhe pärast seda, kui sa oled teinuid sadu heiteid ja katsetanud kümneid erinevaid putukaid, otsustab ühel hetkel seda üht siiski haarata.
Seotud lood
Alljärgnev lugu on mõeldud eelkõige neile kalameestele, kes on kalapüüki lõheputukatega küll juba proovinud, aga tahaks edasi katsetada ning lõheputukatest rohkem teada saada. Loodetavasti on järgnevast loost Doctorite osas abi.
Seekord jutuks tulevaid striimereid on võimalik siduda nii lihtsatena, et ära võtta pole sealt enam midagi. Kõige minimalistlikumas variandis võib kõnealune sööt koosneda vaid konksust ning tiivaks seotud kimbukesest karvast – midagi veel lihtsamat ning väiksema aja- ja materjalikuluga siduda ei annagi! Mis aga peamine – nendega püük võib olla vägagi edukas.
Lendõngeputukate laias ja kirevas maailmas on oma kindel koht ühel täiesti iseseisval putukate grupil – toruputukatel. Võrreldes teiste lendõngesöötadega on neil üks põhimõtteline erinevus. Kui tavaliselt seotakse putukas otse konksule, siis toruputukad, nagu nimestki järeldada võib, seotakse plastikust või metallist torule ning valmis putukale kinnitatakse elastsest materjalist torukese abil tühi konks. Järgnevalt vaatamegi, mida niisugune lahendus annab ja millistes oludes toruputukatega püüda.
Striimerite hulka kuuluv Mickey Finn on pealtnäha lihtne ja tagasihoidliku välimusega, kuid püügil väga efektiivne putukas. Seekord vaatlemegi lähemalt striimereid ja nende hulgas väga auväärsele kohale kuuluvat Mickey Finni, mis on kui mitte kõige kuulsam, siis üks tuntumaid striimereid kindlasti.
Sügisel – tavaliselt millalgi septembri teises pooles, kindlasti aga oktoobri alguses – hakkavad ahvenad sisevetel parvedesse kogunema ning alustavad aktiivset toitumist. Siis on õige aeg haarata nurgast kerge spinningukomplekt ning seada sammud vee äärde, et sügispäev triibusid püüdes lustlikult mööda saata.
Liitu uudiskirjaga
Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised.
Tagasi Kalastaja esilehele