Luts, va libedik ehk hilissügisene lutsupüük jõgedel läbi tonkamehe silmade

Mida hullem ilm ja pimedam öö, seda parem: imemaitsev lutsukala tunneb ennast võrratult just siis, kui kalamees ei tahaks toast ninagi välja pista. Mängi meie mälumängu ja kontrolli, kui head on sinu teadmised selle libediku kohta. Mängu lõpus ootab sind vahva kingitus.

Hilissügisesse ja talve algusesse jääb kalamehe jaoks üks tobe aeg, kus jääd veel pole ja vabast veest kah nagu enam õieti püüda ei saa. Selle tühimiku saab edukalt täita ööpimeduses lutse kimbutades.

Suures pildis saab lutsupüügi jagada kaheks – püük vabast veest ja jääalune püük. Selles loos vaatleme lähemalt hilissügisest püüki jäävabast veest ning keskendume lutsupüügi eripäradele mereühendusega jõgedes, kus toimub lutsu kuderänne. Samas kehtib see suuresti ka kõigil teistel jõgedel, kus lutsu esineb.

Erinevalt Mandri-Eestist püütakse Hiiumaal lutsu väikestest kraavidest ja ojadest, mistõttu on ka sealsetel vetel kasutatav lutsutonka rakendus pisut erinev suurtel jõgedel kasutatavast.

Sügisel – tavaliselt millalgi septembri teises pooles, kindlasti aga oktoobri alguses – hakkavad ahvenad sisevetel parvedesse kogunema ning alustavad aktiivset toitumist. Siis on õige aeg haarata nurgast kerge spinningukomplekt ning seada sammud vee äärde, et sügispäev triibusid püüdes lustlikult mööda saata.