Sügisese lutsupüügi kõige olulisem edutegur on püügikoht
Suures pildis saab lutsupüügi jagada kaheks – püük vabast veest ja jääalune püük. Selles loos vaatleme lähemalt hilissügisest püüki jäävabast veest ning keskendume lutsupüügi eripäradele mereühendusega jõgedes, kus toimub lutsu kuderänne. Samas kehtib see suuresti ka kõigil teistel jõgedel, kus lutsu esineb.
Merekala jõkke sisenemist mõjutab ilm
Seotud lood
Kui talv on soe ja jääd pole, haara tonkad ja mine püüa lutsu!
Kust ja millal hilissügisel ja jäävabal talvel lutsu püüda ning mida peaks kindlasti teadma, et see tegevus osutuks ka edukaks? Kas kuderändel oleva lutsu käitumises eksisteerib ka mingi loogika või on tähtis ainult vedamine? Georg Semenovski teab vastuseid.
Kalastaja lugejate küsimustele vastavad Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi ametnikud.
Eesti asub kalade poolest huvitavas piirakonnas – meil on siin nii klassikaliselt külmaveelisi (nt siig) kui ka soojematelt laiuskraadidelt pärinevaid kalu (nt hõbekoger). Suur osa Eesti kalaliikidest on mingil perioodil meile sisserännanud: siig pea 14 000 aastat tagasi Põhja-Jäämerest ning hõbekoger 1950ndatel inimese abiga kes-teab-kust (hõbekogre ürgkodu on Ida-Aasia). Sellepärast on loomulik, et siin elavad kalaliigid elavad ka talve üle erinevalt. Kellele külm ja pime jääalune elu paremini passib ja kellele mitte?
Erinevalt Mandri-Eestist püütakse Hiiumaal lutsu väikestest kraavidest ja ojadest, mistõttu on ka sealsetel vetel kasutatav lutsutonka rakendus pisut erinev suurtel jõgedel kasutatavast.
Sügisel – tavaliselt millalgi septembri teises pooles, kindlasti aga oktoobri alguses – hakkavad ahvenad sisevetel parvedesse kogunema ning alustavad aktiivset toitumist. Siis on õige aeg haarata nurgast kerge spinningukomplekt ning seada sammud vee äärde, et sügispäev triibusid püüdes lustlikult mööda saata.
Liitu uudiskirjaga
Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised.
Tagasi Kalastaja esilehele