Doktor, aita mul lõhet saada!

Seekord jutuks tulevaid striimereid on võimalik siduda nii lihtsatena, et ära võtta pole sealt enam midagi. Kõige minimalistlikumas variandis võib kõnealune sööt koosneda vaid konksust ning tiivaks seotud kimbukesest karvast – midagi veel lihtsamat ning väiksema aja- ja materjalikuluga siduda ei annagi! Mis aga peamine – nendega püük võib olla vägagi edukas.

Lendõngeputukate laias ja kirevas maailmas on oma kindel koht ühel täiesti iseseisval putukate grupil – toruputukatel. Võrreldes teiste lendõngesöötadega on neil üks põhimõtteline erinevus. Kui tavaliselt seotakse putukas otse konksule, siis toruputukad, nagu nimestki järeldada võib, seotakse plastikust või metallist torule ning valmis putukale kinnitatakse elastsest materjalist torukese abil tühi konks. Järgnevalt vaatamegi, mida niisugune lahendus annab ja millistes oludes toruputukatega püüda.

Garry Dog on legendaarne Šotimaalt pärit lõheputukas ning sündinud perioodil, mil putukate tiivas hakati sulgede kõrval üha enam kasutama ka loomade karvu. Garry Dogi saamisloo ja nime ümber on palju toredat segadust, millel järgnevas loos pikemalt peatume.

Lõheputukate kirjus ja keerulises maailmas on üks meeldivalt lihtne ja üsna hästi toimiv eksemplar.

Sügisel – tavaliselt millalgi septembri teises pooles, kindlasti aga oktoobri alguses – hakkavad ahvenad sisevetel parvedesse kogunema ning alustavad aktiivset toitumist. Siis on õige aeg haarata nurgast kerge spinningukomplekt ning seada sammud vee äärde, et sügispäev triibusid püüdes lustlikult mööda saata.