Esimene inimene, kes pakkus, et kalad kasutavad suhtlemiseks häält, oli Charles Darwin 1874. aastal. Eelmise sajandi jooksul uuriti kalade suhtlemist helide abil juba põhjalikult, olgugi, et tehniliselt oli tegemist raske ülesandega.
Kalamehe jaoks ei ole uudiseks olukord, mil õngekonksu otsast lahti pääsenud latikas viib endaga kaasa ka kogu ülejäänud kalaparve ning võtmine oleks nagu noaga läbi lõigatud. Ilmselt on samamoodi juhtunud ka teiste kalaliikidega, kuid erinevad liigid on erineva tundlikkusega ning millegipärast teatakse seda lugu just latika kohta. Selline käitumine on seletatav kalade alarmreaktsiooniga.
Lühidalt kokku võttes võib öelda, et merekalad joovad, aga mageveekalad ei joo. Kuna aga meie Läänemere vesi on niivõrd tagasihoidliku soolsusega, siis käituvad siinsed merekalad vee joomise seisukohast samamoodi nagu magevees. Piiriks oleks siinkohal merevesi soolsusega 11–12 promilli, sellest soolasemas meres on kaladel juba vaja vett juua.
Kuidas näevad kalad kaldal askeldavat inimest? Kas forellipüügil kamoflaažmustriga riiete kandmine on õigustatud? Millised kalad näevad paremini kui teised?
Mida teha ja kuidas käituda, kui paadiga suurel veel hätta jäädakse?
Suurem osa merel aset leidnud veeõnnetustest toimub valesti langetatud otsuste, mitte tehniliste viperuste või halva ilma tõttu. Selleks, et hädaolukorras õigeid otsuseid langetada, on heal kaptenil lisaks plaanile A tagataskust võtta ka plaanid B ja C. Lisaks suudab kapten adekvaatselt õigeid otsuseid vastu võtta ning vajalikke tegevusi ellu viia.
Liitu uudiskirjaga
Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised.