Kevadine turvapüük lendõngega on puhas lustimine

See lendõngeputukas on kohalikust materjalist ning kodumaal välja mõeldud.

Üsna tihti võib kuulda ja lugeda, kuidas vanasti oli kõik parem – kala oli rohkem, muru rohelisem ja üldse näis elu kuidagi ilusam. Et tänapäeval pole kala enam ollagi, kalamehed ei oska käituda ja üldse on kõik üks suur hädaorg. Järgnevalt mõned mõtted ja arvamused sel teemal, läbi isiklike kogemuste ja pea nelja aastakümne. Umbes poole sellest olen püüdnud forelli spinninguga ja teise poole – kuni tänaseni – lendõngega.

Muddlerid on efektiivsed ning maailmas väga tuntud ja hinnatud söödad, mis pakuvad lendõngitsejale nii püügil kui sidumisel tohutuid võimalusi. Meie ridvavibutajad jagunevad muddlerite osas kahte leeri – ühed kehitavad õlgu ja peavad neid üsna mõttetuteks putukateks, teised aga püüavad ja on tulemustega rahul. Vast julgustab järgnev lugu nendega püüki proovima.

Lendõngepüügil kasutatakse tohutul hulgal nii kuival maal liikuvate kui õhus lendavate putukate ning nende vees elavate vastsete imitatsioone. Enamuse püügiajast saavadki just seda tüüpi söödad. Vee all leidub aga veel üks eraldiseisev grupp tegelasi, kellele tähelepanu pöörata ja keda ei tasu alahinnata. Need on ussikesed ja kaanid, kelle vastu kalad pole sugugi ükskõiksed.

Suurem osa merel aset leidnud veeõnnetustest toimub valesti langetatud otsuste, mitte tehniliste viperuste või halva ilma tõttu. Selleks, et hädaolukorras õigeid otsuseid langetada, on heal kaptenil lisaks plaanile A tagataskust võtta ka plaanid B ja C. Lisaks suudab kapten adekvaatselt õigeid otsuseid vastu võtta ning vajalikke tegevusi ellu viia.