Päeviku ja lendõngega Uus-Meremaa forellivetel
Uus-Meremaa forelliveed on üks neist paigust maailmas, kuhu iga lendõngitseja elu jooksul vähemalt korra kindla peale jõuda tahaks. Sealsete forellide suurus on erakordne, ent nende tabamine pole sugugi nii lihtne, nagu võiks arvata. Gerli Albert veetis Uus-Meremaal kolm nädalat ning sai seda kõike omal nahal tunda.
Seotud lood
Kevin Sepp võttis möödunud aasta septembri keskpaigas koroonaviiruse kiuste taas ette üle 1000 km pikkuse kalaretke polaarjoone taha Põhja-Norra Finnmarki maakonna järvedele, et tabada punase kõhu ning maitsva lihaga arktilist paaliat.
Covid-19 on viimasel paaril aastal teinud kalameeste reisiplaanidesse hulga korrektuure. Kuna reisimine on riskantne või riikide suletuse tõttu üldse võimatu, on suur osa kalastajaid oma piiritagused püügiretked ära jätnud. Sel suvel aga leevendas olukorda vaktsineerimine ning kalamehed, kel süstid käes, pääsesid jälle polaarjoone-tagustele vetele lustima.
Aldo Ollik ja Hanno Kask käisid märtsis Taani rannikul meriforelli püüdmas ning tõdesid, et sealsed inimesed on toredad ja abivalmid ning kalastuskultuur kõrge. Meriforelli on Taani rannikul palju, aga suurus jätab Eestiga võrreldes soovida.
Mida teha ja kuidas käituda, kui paadiga suurel veel hätta jäädakse?
Suurem osa merel aset leidnud veeõnnetustest toimub valesti langetatud otsuste, mitte tehniliste viperuste või halva ilma tõttu. Selleks, et hädaolukorras õigeid otsuseid langetada, on heal kaptenil lisaks plaanile A tagataskust võtta ka plaanid B ja C. Lisaks suudab kapten adekvaatselt õigeid otsuseid vastu võtta ning vajalikke tegevusi ellu viia.
Liitu uudiskirjaga
Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised.
Tagasi Kalastaja esilehele