Söödaplatsil mullitab, kuid ujuk ei liigu – miks linask ei võta?

Suveõhtuti võib väikeste järvede ääres näha palju kalamehi, kes loodavad, et mõni kuldroheline linask nende sööda üles leiab. Jaan Grents läheneb linaskipüügile teisiti. Eesti meister sportõngitsemises on aastate jooksul jõudnud veendumusele, et linaskit ei püüa juhuse, vaid ettevalmistuse abil. Õige püügikoht, hoolikalt ette valmistatud söödaplats ja kannatlikkus loevad tema hinnangul märksa rohkem kui uus ritv või kallis peibutussööt. Kalaradari podcastile antud intervjuus rääkis Grents pikalt sellest, kuidas ta on õppinud linaski käitumist mõistma ning miks algab edukas püük päev enne seda, kui konks üldse vette jõuab.

Meetri kaugusel õngekorgist kerkib veepinnale hulk pisikesi mulle. Kümme sekundit hiljem tõuseb peegelsileda järvekese pinnale veel üks mullikeste kogum. Nüüd on need vaid paarikümne sentimeetri kaugusel sinu korgist. Hetke pärast hakkab ujuk pisitasa vasakule liikuma. Jääb siis seisma, tõuseb õige pisut ülespoole ning väriseb jupike aega. Ja vajub siis vaikselt, otsekui aegluubis, vee alla.

Kuidas leida ja kokku segada selline peibutussööt, mis kala alla toob?

Meisterõngitseja Jaan Grents jagab Kalastaja lugejatele kogemusi linaskipüügist Kesk-Eesti veekogudel.

Suurem osa merel aset leidnud veeõnnetustest toimub valesti langetatud otsuste, mitte tehniliste viperuste või halva ilma tõttu. Selleks, et hädaolukorras õigeid otsuseid langetada, on heal kaptenil lisaks plaanile A tagataskust võtta ka plaanid B ja C. Lisaks suudab kapten adekvaatselt õigeid otsuseid vastu võtta ning vajalikke tegevusi ellu viia.