Anna oma hääl! 2026. aasta kala valimine kestab veel kolm päeva

Aasta kala 2026 nominendid on meritint, latikas, vimb ja lest. Selleks, et saaksid oma valiku hästi läbi mõelda, loe läbi kõigi nelja nominendi lühikesed iseloomustused. Kui tahad kohe hääletama minna, vajuta siia.

Meritint (lad Osmerus eperlanus) on just viimastel aastatel, kui ahvena- ja kohavaru on Pärnu lahes kokku kuivanud, muutunud sealse kalurkonna suurimaks sissetulekuallikaks räime kõrval. Sel aastal käivitati isegi Meritindi festival, kus Pärnu toitlustusasutused proovivad nädala jooksul oma menüüsid rikastada erinevate sellest kalast valmistatud hõrgutistega. Kindlasti on laiemale avalikkusele vaja tutvustada ka selle siirdekala huvitavat kudemisökoloogiat, mis Sindi paisu avamise järgselt on sattunud 2025. aasta linnu kormorani tugeva surve alla. Kalanduse teabekeskuse kui kala tarbimist propageeriva asutuse seisukohast on meritindi juures ainukeseks miinuseks, et see hõrk leivakõrvas satub meie taldrikule vaid lühikese aja jooksul aprillis ja mais.

Vimb (lad Vimba vimba) on viimastel aastatel kujunenud särje kõrval paljude kalameeste jaoks uueks kevadekuulutajaks. Nimelt tuleb vimb poolsiirdekalana kevadeti rannikumerest jõgedesse kudema, võttes seejuures ette isegi mitmesaja kilomeetri pikkuseid rännakuid ning olles sellega meie kalade seas üks võimekamaid rändureid. Harrastuskalastajate vaates on vimb viimase viie aasta jooksul püügiobjektina suurima tõusu teinud kalaliik ja pole ka ime – tema õngitsemine on põnev ning tabatavad kalad nt särjega võrreldes vägagi korralikus mõõdus. Selles, et suur osa õngemeestest kevadel särje asemel nüüd hoopis vimba püüdma läheb, on „süüdi“ peamiselt Sindi paisu likvideerimine, millest suurimat kasu ongi lõiganud just vimb – täna püütakse kottsuud kevadel Pärnu linnast kuni Kesk-Eestis asuva Jändja paisuni, üksikuid isendeid aga saadakse ka päris Paide linna alt.

Kevadine vimb on rasvane ning imehea puhta maitsega kala, aga tema tarbimist vähendab pindluude rohkus, mis muudab vimma söömise tülikaks. Toidulauale jõuavad põhiliselt 500–600-grammised vimmad, kelle lihast valminud äkine ja kotletid on paljude lemmikud. Levinud on ka vimma kuivatamine.

Klubide liidu hinnangul sobib vimb aasta kalaks seetõttu, et kätkeb endas eilse päeva edulugu, tänase päeva tänu ja homseid väljakutseid. Vimma käekäigu paranemisse on juba palju investeeritud, aga mitmed väljakutsed – eelkõige jõkke tulnud vimbade arvukust vähendavad kormoranid – vajavad tähelepanu ja pingutust.

Latikas (lad Abramis brama) on karpkalalaste sugukonda kuuluv kala, kes elab meil enamasti suuremates järvedes, suuremates aeglase vooluga jõgedes või jõeosades ning vähemal määral rannikumeres. Latikas koeb madalaveelistes järvedes või nende osades ja vanajõgedes, ning teadusuuringud on näidanud nende tugevat kudemispaigatruudust. Mõni kala võib 15 aastat järjest igal kevadel täpselt samasse kohta kudema tulla.

Latikas on üks tähtsamaid kutselise kalapüügi objekte meie siseveekogudes, eeskätt Peipsi järves ja Võrtsjärves, ning väga atraktiivne ka harrastuspüüdjatele, eelkõige Emajões, aga ka teistes Emajõe vesikonna jõgedes, Pärnu jõe alamjooksul ning paljudes (peamiselt Eesti lõunaosa) järvedes. Põhjuseks on mõistagi see, et latikas on väga hea söögikala – tema liha on rasvarikas, kõrge toiteväärtusega ja maitsev. Eriti hinnatud on suitsulatikas.

Eesti rekordlatikas püüti 1966. aastal Peipsi järvest, see kala kaalus 5,5 kg, oli 58 cm pikk ning tema vanuseks hinnati 18 aastat. Harrastuspüüdjate saagiks langevad tavaliselt 1–2-kilosed latikad. Hoolimata küllaltki tugevast püügisurvest näitavad kalastiku seire ja uuringute tulemused, et latika käsi (uim) käib praegu vähemalt Peipsi järve–Emajõe–Võrtsjärve süsteemis üsna hästi.

Vanemast ajast on teada, et kui algas latika kudeaeg, jätsid järveäärsed kogukonnad kõik muud tegevused pooleli ja tegelesid kalapüügiga. Seda olukorda kirjeldab hästi August Gailit romaanis „Ekke Moor“, kus vanausuliste kogukonna matriarh unustati surivoodile, kuna sel tähtsal hetkel juhtus midagi veel olulisemat – latikas tuli randa. Ka tänapäeval võtavad paljud kalamehed puhkuse just kevadsuvel, et saada osa põnevast kudemisaladele minevate ja sealt naasvate latikate püügist. Sel ajal on Emajõe kaldad täis õngitsejaid ning kodudes tossavad suitsuahjud.

Kalal käisid? Käisin. Kala said? Ei, ainult lesta!

Umbes niimoodi võis veel mõni aeg tagasi kulgeda kahe hiidlasest kaluri omaaheline vestlus. Tänaseks on lestast saanud Hiiumaa üks sümboleid, sest mujal seda rasvast ja maitsvat kala enam väga palju ei ole. Lestasaagid ja lestaasurkondade seisund Läänemeres on languses ja s uve teises pooles, mil suitsulesta järele on Hiiumaal puhkajate seas suur nõudlus, on lestasaagid pigem tagasihoidlikud. Kui kunagi visati nalja, et lestavõrgu võib vabalt ka kahe männi vahele panna, ju ikka kala täis lööb, siis nüüd on Läänemere ühe olulisema püügiobjektiga lood teisiti. Aastaid vaat’ et prügikala staatuses olnud kalale on hakanud rohkem tähelepanu pöörama ka kalateadlased. Näiteks 2019. aastal saime teada, et Läänemeres elab kaks äravahetamiseni sarnast lestaliiki, läänemere lest ja lihtsalt lest, keda eristatakse kudemisstrateegiate põhjal.

Harrastuskalastajate jaoks on parim aeg lestamõtetega Hiiumaale sõita sügisel. Siis ujuvad end suve jooksul mõnusalt paksuks ja rasvaseks söönud lestad toiduotsinguil ka täitsa kalda alla, kohati lausa meetrisesse vette ning on sealt tonkaga hästi püütavad.