Teravmeelseid lante Rootsi landitööstuse kõrgajast: Slalomwobbler

Läänepoolkera üks kandvamatest jõududest kalameeste ja kalasportlaste varustamisel oli USA-s Shakespeare’i, Pfluegeri ja Heddoni kõrval Indiana osariigis asuv firma South Bend. Kuigi ettevõtte nimi on ühe või teise tootega läbi vilksatanud ka varem, on kasulik heita põhjalikum pilk konkreetselt aega enne sõda, et näha ja taibata neid olusid, tootelahendusi ja suundumusi nii ritvade, rullide kui ka nööride vallas, mis tollal valitsesid ning mis võiks olla kasulikuks taustaks meie Eesti varasema kalaspordi arengu uurimisel ja lahtimõtestamisel – seda enam, et andmeid on meil seni olnud võtta äärmiselt napilt.

Bernhard Bernstein oli esimeses Eesti Vabariigis lantide valmistamisega tegelenud käsitöömeister. Tema valmistatud lante on säilinud vähe ning enamik nendest on tänaseks kollektsionääride kogudes.

1916. aastal asutasid Indiana osariigis Garretti linnapea G. M. Schulthess, Henry S. Dills ja C. H. Heinzerling USA kalastusfirma Creek Chub (ingl creek chub, lad Semotilus Atromaculatus on turvataoline kalake, keda leidus ümbruskonna ojades). Selle üks rajajaid Henry S. Dills patenteeris kokku kolm puitlantide täiustamise võtet. Neist kaks olulisemat olid nn vinkelraua-kujuline keel landi mängimapanemiseks landi esiotsas ja rastrikujulise soomusemustri värvimise meetod landile.

Kui 19. sajandi keskpaigani kasutati USA rikkalikel ja mitmekesistel kalavetel pikemat aega Inglise eeskujudel toodetud varustust ja kala püüti eeskätt lendõnge või elussöödaga, siis 1820. aastad tõid koos Julio Bueliga pöörde, mis määras edaspidi ära suure osa Ameerika spinninguspordi ilmest. Või täpsemalt öeldes – lusiklandi kasutamise määras ära Bueli tahe sedalaadi lante ise toota ja nendest ajakirjanikule rääkida, kuna tema enda sõnul olevat samalaadseid lante kasutatud juba varemgi.

Kas kalapüük võib olla midagi palju enamat kui lihtne kalalkäik? Uus luksus on see, kui keegi teine teeb keerulise osa sinu eest ära.