„Püüdsime Pärnus Jõekääru tankla lähistel ahvenat; algul tundus, et lant jäi põhja kinni, aga siis hakkas vaikselt ikkagi järgi andma. Esmalt arvasime, et on mingi imelik kalts, siis pakkusime suurt koha, aga kui kala ära nägime, oli üllatus suur – hoopis angerjas, 74 cm pikk ja 900 g raske. Veemadu haaras Keitechi 3-tollist Easy Shinerit ning konks oli kinni suus,“ muljetas ta. „Elamus oli igati vahva, minu jaoks oli see elu esimene angerjas üldse!“
Pildile jõudis kala kahjuks alles kodus töökoja laual, pooleldi puhastatuna. „Eks me olime paadis liialt ähmi täis, et teda kohe pärast tabamist pildistada. Paati saime ta üsna lihtsasti, aga seejärel oli omajagu tegemist, et teda kinni hoida ja vaigistada.“
Landiga angerja saamine, eriti veel nii, et konks on kinni suust, on vaieldamatult haruldane sündmus. Keitechi võdikud on üsna tugevalt lõhnastatud ja maitsestatud, kas see võis olla põhjuseks, miks veemadu silikooni otsustas haarata?
Eesti Maaülikooli Hüdrobioloogia ja kalanduse õppetooli kaasprofessor Arvo Tuvikene ütles Kalastajale, et ilmselgelt on tegemist suure ja õnneliku juhusega. „Kuna aga angerja lõhnataju on kaladest üks parimaid, on landi maitsestatus ja lõhnastatus kindlasti üks atraktiivsust suurendavaid tegureid – ju need oma rolli mängisid,“ arvas ta.
Eesti Maaülikooli Hüdrobioloogia ja kalanduse õppetooli peaspetsialist Paul Teesalu sõnul on antud juhtumi juures kõige üllatavam see, et angerjas nii külma veega üldse midagi haarata otsustas. „Praegu on veetemperatuur ainult 7–8 kraadi, aga angerjas lõpetab 8 kraadi juures toitumise ära. Samas see, et ta silikoonist kunstkalakest otsustas haarata, mind nii väga ei üllatagi, sest osad angerjad on röövtoidulised. Ega nad ilmselt ära ütle, kui niisugune sööt nina eest läbi lipsab,“ rääkis ta. „Olen kuulnud, et silikoonlantidega on üksikutel juhtudel angerjat saadud ka varem, aga tavaliselt on sellised asjad aset leidnud suvel sooja veega, kui kala on väga aktiivne. Eks üks põhjuseid võibki olla see, et lõhnastatud ja maitsestatud jigi tundus sellele angerjale kuidagi eriliselt atraktiivne, kui tema nina alt läbi ujus ja nii ta seda haaraski. Suur lotovõit igal juhul!“
Seotud lood
Parim aeg angerjapüügiks on suvi ning kõige põnevam püügiriist tema tabamiseks on tavaline põhjaõng. Millal angerjapüügiga algust teha ja kust seda kala otsida? Millise varustusega püük kõige paremini sujub? Kuidas tabatud angerjad hoida? Neile ja mitmetele teistele küsimustele me järgnevas loos vastuseid otsimegi. Lugu ilmus 2012. aasta suvises Kalastajas nr 64. Kirjatüki autor Harri Nurk lahkus taevastele kalavetele 3. jaanuaril 2020.
Käesoleva aasta kalaks on kuulutatud angerjas, mistõttu tasub heita pilk ka selle tänaseks isegi rahvusvahelisel tasandil looduslikult nii harvaks jäänud kala ajaloolisele levikule Eesti sisevetes sel ajal, kui ta esines väga paljudes veekogudes.
Suvi on parim aeg meie veekogudest angerjate püüdmiseks. Klassikalised angerjate toiduks tarvitamise viisid on suitsutamine ja marineerimine, ent veemadudest keedetakse ka maitsvat suppi. Meie vaatame, kuidas käib angerjate marineerimine.
Oma 1939. aasta reisikirjas Ruhnu saarele (avaldatud sama aasta „Rahvalehes“) kirjutab loo autor, noor ajakirjanik Evald Voitk muu hulgas ka suvisest angerjapüügist saarerahva seas. Allpool katkendeid reisikirjast koos mõningate tähelepanekutega.
Sügisel – tavaliselt millalgi septembri teises pooles, kindlasti aga oktoobri alguses – hakkavad ahvenad sisevetel parvedesse kogunema ning alustavad aktiivset toitumist. Siis on õige aeg haarata nurgast kerge spinningukomplekt ning seada sammud vee äärde, et sügispäev triibusid püüdes lustlikult mööda saata.
Liitu uudiskirjaga
Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised.
Tagasi Kalastaja esilehele