Meie vete võõrliike: peled on märkamatu ja rahumeelne külaline
Eestis on kokku kolme liiki siiga: kaks neist on külmaveelised jääajast pärit reliktid, üks aga Venemaa avarustest meie järvedesse toodud kolonist. See kala on peled (lad Coregonus peled).
Peled jõudis meie vetesse inimese abiga 1959. aasta kevadel Volhovi kalamajandist, kust ta toodi viljastatud marjana. Nelja aasta jooksul jõudis siiavaimustuse tulemusena Eestisse kokku 1,245 miljonit viljastatud marjatera ning 36 tuhat samasuvist peledit. Hiljem saadi peledi marja veel Pihkva ja Leningradi oblasti kalamajanditest.
Viimastel aastakümnetel rannikumeres kiirelt paljuneva hõbekogre (lad Carassius auratus gibelio) eduloo põhjuseks peetakse klimaatilisi ja inimtegevuslikke tegureid. Täna ohustab see kiire paljunemisvõime ja keskkonnataluvusega liik kohalikke kalu ning veekogude ökosüsteeme.
Aeg-ajalt tabavad kalurid meie rannikuvetest lühikese pea, torpeedokujulise keha ja heledate pikitriipudega kalu, kellel on kaks lühikest seljauime, millest eesmisel vaid neli uimekiirt. Tegemist on kefaalidega.
Vikerforell (lad Oncorhynchus mykiss) või ka vikerkala kuulub koos nerka, gorbuuša, keta jt-ga n-ö idalõhede või ka Vaikse ookeani lõhede sekka. Vikerforell on kala, keda on igaüks kohanud poeletil, sest on ju tema näol tegemist ühe inimese poolt üle maailma laiemalt levitatud kalaliigiga.
Laevade ballastveega saabuvaid külalisi ei saa pärast nende meie vetesse vabanemist mitte kuidagi kontrollida. See käib ka konksja vesikirbu kohta, kelle invasioon on muutnud toitumissuhteid Läänemere toiduahelas ning suurendanud liikidevahelist toidukonkurentsi.
Sügisel – tavaliselt millalgi septembri teises pooles, kindlasti aga oktoobri alguses – hakkavad ahvenad sisevetel parvedesse kogunema ning alustavad aktiivset toitumist. Siis on õige aeg haarata nurgast kerge spinningukomplekt ning seada sammud vee äärde, et sügispäev triibusid püüdes lustlikult mööda saata.
Liitu uudiskirjaga
Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised.