Lugeja kirjutab: eesmärk peaks pühendama abinõu. Aga ei pühenda

Olen Mustvee sadama slipi pikaaegne klient ning ajas Mustvee sadama arengule hinges pidevalt kaasa elanud. Viimase kümnendi jooksul on sadamataristu ja slipp korda tehtud, päästjad on paigaldanud stendi, kust inimesed vajadusel päästevesti laenutada saavad ning sadamasse on tehtud korralik parkla. Kõik oleks justkui hästi, ainult et enamik paadimehi seda luksust täna ei kasuta. Viimane kord – juuni keskpaigas – toimetasin Mustvee sadama slipil ja parklas suisa üksi. Praktikas aetakse paadid Peipsi järve ikka üle muru ja selliseid kohti, kus looduslikud tingimused seda võimaldavad, on piisavalt.

Kui veel eelmisel aastal leidis Mustvee slipp paadimeeste poolt laialdast kasutust, siis tänaseks on olukord muutunud. Eelmisel aastal tuli Mustvee kalastustarvete kauplusest osta 2-euroseid žetoone, mille abil tõkkepuud oli võimalik avada. Lisaks sai kohalikust kalastustarvete poest ka asjalikku informatsiooni, kust ja millega püüda. Kuna mina läksin vahel kalale nii vara, et pood polnud veel avatud, olin igaks juhuks ostnud endale tõkepuu avamise žetoone ka veidi tagavaraks. Alates sellest hooajast võin oma välja ostetud žetoonidega lutsu visata, sest tõkkepuud need enam ei ava ja tagasi neid keegi ei osta. Täna tuleb Mustvee slipi ees seisva tõkkepuu avamiseks teha tasuline kõne hinnaga 5 eurot ning teine samasugune siis, kui sadama territooriumilt välja sõita.

Lisaks on parkimine sadamaalal tasuline. Sellekohased sildid on sadama värava juures üleval, küll jääb aga selgusetuks, kui palju parkimine maksab ja kuidas seda vormistada. Looduslik slipp, mis asub mõned kilomeetrid eemal, on seevastu tasuta ja samuti on seal tasuta ka auto parkimine. Mina pole sadamateenuste hindade üle kohtumõistja, seda teeb elu ise. Paratamatult tekib mul aga küsimus, et mis eesmärki see suures osas maksumaksja raha eest ehitatud Mustvee sadam täna teenib, kui paadimehed seda ei kasuta?

Kui nüüd veidi laiemat pilti vaadata, on analoogseid situatsioone Eesti sadamates aina juurde tekkimas. Projektirahadega ehitatud sadamatel on rahastajapoolne kohustus tagada viie aasta jooksul sadama avaliku kasutamise võimalus. Seda, millise summa eest, pole aga öeldud. Pärast viit aastat võib aga sadamavärava võõrastele ametlikult lukku keerata ja täpselt nii on paljudes Eesti sadamates juba ka tehtud. Mina näen seda asja nii, et üks seltskond on ehitanud endale maksumaksja rahaga erasadama. Endine meremajanduse asekantsler Kaupo Läänerand lubas oma ametiajal „selle pulli“ ära lõpetada, aga täna on mees ametist vaba ja lubadus endiselt täitmata.