Jõeforelli ööpüük toob veest suurimad täpilised

Kui selle aasta 13. märtsil ilmateade tihedat lörtsi lubas, tähendas see ainult üht – tuleb minna jõele, kus on võimalus tabada ka suurt kala, sest kõik eeldused kala aktiivsuseks olid loodud. Täpselt nii läkski.

Aina enamate forellipüüdjate landikarpidesse on ilmunud peibutis, mille juured on lendõngenduses ning mis on veest toonud arvukalt suuri täpilisi – liits (ingl k leech, soome k liitsi). Liitsidest, nende sidumisest, sobivast varustusest ning kalapüügi nüanssidest liitsidega – peamiselt forellipüügi võtmes – järgnevas loos juttu tulebki.

Üsna tihti võib kuulda ja lugeda, kuidas vanasti oli kõik parem – kala oli rohkem, muru rohelisem ja üldse näis elu kuidagi ilusam. Et tänapäeval pole kala enam ollagi, kalamehed ei oska käituda ja üldse on kõik üks suur hädaorg. Järgnevalt mõned mõtted ja arvamused sel teemal, läbi isiklike kogemuste ja pea nelja aastakümne. Umbes poole sellest olen püüdnud forelli spinninguga ja teise poole – kuni tänaseni – lendõngega.

Forellipiirkonna jõgedele väljastatud kalastuskaartide püügiaruannete põhjal on jõeforellide saagikus viimase kuue aastaga kukkunud kuni viis korda. Sealjuures on huvitav, et langustrend ei puuduta vaid paari jõge, vaid on kõigil üsna sarnane. Forellipüüdjate sõnul ei puuduta saakide vähenemine aga üksnes kalastuskaardiga jõgesid, vaid ka enamikke ülejäänuid.

Suurem osa merel aset leidnud veeõnnetustest toimub valesti langetatud otsuste, mitte tehniliste viperuste või halva ilma tõttu. Selleks, et hädaolukorras õigeid otsuseid langetada, on heal kaptenil lisaks plaanile A tagataskust võtta ka plaanid B ja C. Lisaks suudab kapten adekvaatselt õigeid otsuseid vastu võtta ning vajalikke tegevusi ellu viia.