Pühapäeval 13. aprillil umbes kella 10st hommikul püüki alustanud Keio ja tema paarimees püüdsid kala paadist. „Kuni lõunani oli meil tulemus täielik null. Tuul keeras edelast kirdesse ja oli minu meelest liiga vaikne,“ meenutas Keio.
Pisut pärast lõunat sattusid mehed meriforellide parvele. „Sõber sai ühe 54-sentimeetrise, minul olid mõned alamõõdulised,“ meenutas Keio. „Vesi oli kohati päris selge, aga mitmetes kohtades hiljutise tormi järelmõjude tõttu ikka veel sogane. Püüdsime ühes kohas, kus vesi oli minu jaoks ikka veel sogane, aga piisavalt selge, et seal püüda saaks. Veetemperatuur oli 6 kraadi, ligikaudu poolteist kraadi rohkem kui ümbruskonnas,“ lisas ta.
Siis järsku tuli umbes 40 meetri kaugusel otsa korralikum kala. Meriforell ujus ühelt poolt paati teisele poole, umbes sama kaugele. Alguses oli Keiol sidur üsna tugevalt peal, kuid võitluse käigus andis ta seda pisut järgi. Kui Keio kala paadi suunas keris, siis ühel hetkel tegi meriforell pika, hinnanguliselt 30-meetrise sööstu eemale. Pärast seda ühte võimsat sööstu oli kala Keio sõnul aga piisavalt väsinud, et paarimees saaks iluduse kahva võtta. Kala kaalus 4,35 kg.
Keio Kase ja meriforelliduubel
Pärast esimese kala tabamist võttis Keio asja pisut rahulikumalt, istus paadis ja nautis ilma. Teises püügipiirkonnas, kus mehed paadi triivi lasid, oli vesi selge ja täiesti plekk, st lainetus puudus. „Siis järsku paarimees nägi, et umbes 10 meetri kaugusel paadist seisab ilus suur meriforell. See kala just hakkas ujuma. Viskasin landi sellesse suunda, kuhu kala näis minevat, ning veidi aega hiljem oli mul paadis veel üks ilus hõbe, kes kaalus 3,4 kilogrammi,“ meenutas Kase. „Pärast seda panin spinna kokku ja nautisin merel olemist.“
Keio Kase kasutas duubli realiseerimisel Jaak Tammiste plekklanti „Nigli“.
Seotud lood
Lisatud fotod, püügisituatsioonide kirjeldused ja taktikasoovitused
Kalastaja esitas tuntud meriforelliküttidele ühe küsimuse: „Kui sa tohiksid merikapüügile kaasa võtta ainult kolm lanti, siis millised sa kaasa haaraksid ja miks?“ Loe siit, mida me teada saime.
Suur kevad on kohe käes ja sellega koos saabub ka aasta oodatuim aeg meriforelliküttidele. Kohe, kui veed veidigi soojemaks lähevad, leiab iga merre ulatuva nuki otsast kalamehe või kaks, kes üritavad meie vete ühe ihaldatuma kalaga kontakti saada. Tihti on mereäär õigetes püügikohtades nii tihedalt rahvastatud, et hiljaks jäädes ei olegi kuskile minna. Just sellel – aga ka mitmetel teistel põhjustel – eelistan mina juba aastaid meriforelli püüda paadist.
Meriforellipüük putuka ja raskuskorgiga on kalastusviis, mis sisaldab nii spinningu kui lendõnge elemente. Väliselt on tegemist spinningupüügiga, kuid söödana kasutatakse tehisputukat ning selle vajalikule kaugusele ja sügavusel viimiseks spetsiaalset raskuskorki. Oludes, kus meriforell ei ole aktiivse toitumise peal väljas, töötab putukas landist paremini.
Sügisel – tavaliselt millalgi septembri teises pooles, kindlasti aga oktoobri alguses – hakkavad ahvenad sisevetel parvedesse kogunema ning alustavad aktiivset toitumist. Siis on õige aeg haarata nurgast kerge spinningukomplekt ning seada sammud vee äärde, et sügispäev triibusid püüdes lustlikult mööda saata.
Liitu uudiskirjaga
Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised.
Tagasi Kalastaja esilehele