Kalad versus müra – kes jääb peale?
Tartu kalameeste seas liigub kaks linnalegendi. Ajaliselt esimene on pärit ajast, mil Võrtsjärve põhjatippu, Rannu Jõesuusse, ehitati Suur-Emajõe väljavoolule uut silda. Toona kirjeldasid kohalikud mehed, kuidas jõesuudmes kala massiliselt kogunes, kuid sillaehituse hirmus silla alt läbi ujuda ja jõkke liikuda ei julgenud. Teine lugu on seotud latikate ja kohade liikumisega Tartu linna vahel – nii uue Vabaduse kui ka Ihaste silla ehitamisel olevat kalaparved kogunenud vahetult silla lähedusse allavoolu, julgemata sillaehituse piirkonnast läbi ujuda. Kui palju on sellistes tähelepanekutes tõtt ja kui palju kalameeste fantaasiat, seda püüamegi seekord lahti harutada.
Seotud lood
Kevadeti ja sügiseti võib Emajõe ääres kohata kalamehi, kes püüavad rakendusega, mida kutsutakse punniõngeks. Tegelikult ei ole tegu millegi muu kui tavalise põhjaõnge e tonkaga, millele on lisatud libisev kork ehk punn. Kuid siin on nüansse, mis peavad paigas olema, et püüki oleks võimalik nautida.
Kui kalamehed räägivad hiliskevadisel ajal Emajõe uskumatutest latikasaakidest, võib olla 99% kindel, et kirjeldatavad sündmused leidsid aset just Vorbuse kandis.
Kõik fiiderdajad, kes on käinud kevadel Emajõel latikat püüdmas, on vaevanud pead ühe ja sama küsimusega – kuidas leida kõige parem peibutussööt?
Mida teha ja kuidas käituda, kui paadiga suurel veel hätta jäädakse?
Suurem osa merel aset leidnud veeõnnetustest toimub valesti langetatud otsuste, mitte tehniliste viperuste või halva ilma tõttu. Selleks, et hädaolukorras õigeid otsuseid langetada, on heal kaptenil lisaks plaanile A tagataskust võtta ka plaanid B ja C. Lisaks suudab kapten adekvaatselt õigeid otsuseid vastu võtta ning vajalikke tegevusi ellu viia.
Liitu uudiskirjaga
Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised.
Tagasi Kalastaja esilehele