Merisiia eksperimentaalsest asustamisest Hiiumaal

Pea üheksa aastat tagasi korraldasid Hiiumaa kalurid õppereisi Virolahti piirkonda Soomes. Eks soomlaste huvi hiidlaste võõrustamisel oli leida huvilisi kalureid, kes nende järjest tühjenevates sadamates kalapüügiga jätkaks. Paraku koosnes Hiiumaa meeste esindus juba piisavalt vanadest meestest, kes oma saareelu ning püügiga rahul olid. Küll aga õnnestus Virolahtis näha, kuidas täiesti tavalised soome kalurid, nagu muuseas, ühe väikese kose jalamil tagurpidi keeratud plastpudelites siiamarja inkubeerisid– ikka selleks, et siiga edaspidi rohkem püüda oleks. Omavalmistatud inkubaator ning vilunud toimetamine sellega jättis mulje kui millestki väga pikaajalisest ja nende jaoks loomulikust. Hiiumaa kaluritele jäi õppereisil nähtu kahe kõrva vahele pidama, kuid selle teostamiseks tekkis võimalus alles aastaid hiljem, kui Hiiumaa kalanduspiirkonna arengukavasse lisati ühe eesmärgi ja võimalusena merisiia eksperimentaalne asustamine.

Omal ajal katsetati Hiiumaal merisiia inkubeerimist ka Õngu noorkalakasvanduses. Kuuldavasti olnud siis põhilisteks probleemideks liialt roostene rabast pärit vesi ning vastsete ülemäära varajane koorumine jahutusseadmete puudumise tõttu. Vaatamata sellele õnnestus toona mitmetel aastatel siiavastseid asustada.

Mõte kohaliku siia inkubeerimisest sai küpseks 2019. aastal, kui Hanno Kask tegi MTÜ Latimeeria alt vastava taotluse kohapealsele kalanduse Leader-grupile Hiiukalale, eesmärgiga kolm aastat siia asustamisega eksperimenteerida. Esimesel korral taotlus läbi ei läinud, kuid kordushindamisel anti sellele positiivne vastus. Ka PRIA võttis aega, et oma otsust kaaluda, nii et samal sügisel inkubaatori ehitamisega enam alustada ei jõutudki.

Järgmisel suvel käidi Põlulas tehnilist poolt tudeerimas; sügisel võttis Imre Kivi inkubaatori ehitamise ette ning pani novembris esimese viljastatud marjakoguse küpsema. Tormised ilmad ja hüljeste aktiivsus kogu inkubaatori mahtu päris täis saada ei lasknud. Esimest viljastamist aitas läbi viia praeguseks meie hulgast lahkunud kogemustega kalakasvataja Merle Kääri, kes aastaid Õngu noorkalakasvandust pidas. Ta näitas, kuidas hanesulega niiska ja marja tuleb segada.

Pärast külma talve meenutasid marjaterad 10. aprilliks pisikesi tikreid. Tumedad silmtäpp-staadiumis marjaterad olid koorumiseks valmis ning valgust andma andes hakkasidki marjaterad järjest kooruma. Oli tükk tegemist, et äsjakoorunud vastsed läbivooluga minema ei läheks, sest kõik sõelad kippusid hõredaks jääma. 12. aprillil oli kena vaikne ja pilves ilm ning vastsündinud viidi uude koju – Soonlepa lahte liivaseljandikule, mida kohalikud Kassari liivadeks kutsuvad.

Lootus oli, et teisel sügisel õnnestub viljastatud marja koguda oluliselt rohkem. Mõnevõrra see ka õnnestus, kuid õnnetu juhuse tõttu, kui üks siig sumbas ootamatult marja lahti lasi ja sellega ka isaste siigade niisa vallandas, jäid inkubeerijad jälle pika ninaga. Siiski õnnestus küpsema panna paar kilogrammi siiamarja, millest koorunud märkimisväärne hulk vastseid 2022. aasta aprillis taas Soonlepa lahte kasvama läks.

Kindlasti ei ole kahel kevadel asustatud kogused niisugused, miks võiks siiavarude olukorrale märkimisväärset mõju avaldada. See aga polnud otseselt ka eksperimentaalse asustamise eesmärk. Algus on igatahes tehtud ning näidatud, et kalurid saavad vastsete tootmisega algusest lõpuni ise hakkama – täpselt nagu Soomeski. Ja võib loota, et see ongi alles algus.