Peipsi siia kasvatamisest Põlulas
Peipsi järves astuti esimesed sammud hävimisohus Peipsi siia populatsiooni säilitamiseks ning asustati järve üle 600 000 vastse ning samasuvise maimu.
Peipsi siig (Coregonus lavaretus maraenoides Poljakow) on Euroopa siia (C. lavaretus lavaretus L.) endeemiline alamliik, kes kujunes järves välja pärast viimast jääaega. Kunagi oli ta tähtis töönduskala, kelle saagid ulatusid alles 30 aasta eest 60–80 tonnini, üksikutel aastatel isegi üle 100 tonni. Sajandivahetuseks vähenes väljapüük keskmiselt 5 tonnini. Kuni 1999. aastani toimus siiapüük peamiselt suviti nakkevõrkudega, alates 2000. aastast spetsialiseeritud võrgupüük lõpetati. Kui 2003. aastal püüti Peipsist veel 6 tonni ja 2004. aastal 2 tonni siiga, siis viimaste aastate Eesti ja Venemaa summaarne saak on ligikaudu üks tonn ja isegi alla selle. Peipsi siig on muutunud nii vähearvukaks, et talle on kehtestatud aastaringne püügikeeld. Püügikvoot on antud ainult kaaspüügi ja teaduspüügi tarbeks ning kokku on see alates 2014. aastast Eestile üks tonn. Kudeajal on ka kaaspüük keelatud. Senised kaitsemeetmed ei ole siiavarude seisukorda parandanud. Eesti Punases Raamatus on Peipsi siig kantud äärmiselt ohustatud liikide kategooriasse.
Seotud lood
Järve kohavaru on kahanenud väiksemaks kui tavaliselt. Mis on selle põhjus?
Kalastaja lugejate küsimustele vastavad Keskkonnaministeeriumi ametnikud ning TÜ Eesti Mereinstituudi kalateadlased.
Sügisel – tavaliselt millalgi septembri teises pooles, kindlasti aga oktoobri alguses – hakkavad ahvenad sisevetel parvedesse kogunema ning alustavad aktiivset toitumist. Siis on õige aeg haarata nurgast kerge spinningukomplekt ning seada sammud vee äärde, et sügispäev triibusid püüdes lustlikult mööda saata.
Liitu uudiskirjaga
Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised.
Tagasi Kalastaja esilehele