Silmapiiril on kallasradade lõpp?

22. novembril käis Vikerraadiost läbi uudis, et Riigikogu liige ja rahanduskomisjoni esimees (tol hetkel mitte veel keskkonnaminister) Erki Savisaar allkirjastas eelnõu, millega ta lubaks majad veekogude kallastele lähemale. Kava kohaselt jääks mere ääres senisest 200-meetrisest kaitsevööndist alles 20-meetrine vöönd, samuti ühtlustataks tänane ehituskeeluvööndi mõiste veekaitsevööndiga. See on aga hulga kitsam ja ulatub Läänemerest, Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvest ning Võrtsjärvest 20 meetri kaugusele. Ülejäänud järvedest ja jõgedest ulatub veekaitsevöönd 10 meetri kaugusele. (Uudisnupuke on leitav ja loetav ka err.ee lehelt ning 25. novembril käsitles teemat ka Postimees.)

Nii et hakkame nüüd randu ning jõgede-järvede äärseid täis ehitama. Okei. Mis see kalamehele kaasa toob? Kujutame alustuseks ette, et sa otsustasid oma maja püsti panna 20 meetri kaugusele jõest, täpselt nagu uus seadus lubaks, ent just sinu akende all asub popp kevadine särje- või vimmakoht. Või koguneb seal asuvasse võrendikku sügisel pontsakas ahven. Pole vahet, mis põhjusel kalamehed seal tuterdavad, reaktsioon on üks – pole vaja igasugustel ritvadega tolgustel minu õue peal kolada ja kallast porile trampida! Minge püüdke mujal – kas jõel on vähe ruumi!? See jõekallas siin on minu hoov! Ja üldse, jalutage rabas laudteel, kui tahate nii väga looduses viibida.

Kallasradadele pääsemise ja seal liikumise probleem on paljudes paikades väga terav juba praegu. Küll takistavad veekogude äärsele kallasrajale või mereranda pääsemist tarastatud eramaad, küll kallast mööda liikumist majade hoovidesse ulatuvad paadikanalid, millest ümber minna pole võimalik jne. Leidub küllaga ka selliseid maaomanikke, kes arvavadki endal olevat õiguse kalamehi jõe äärest minema ajada, kuna nood viibivat „tema maal“. Kavandatava muudatusega tuuakse eramajade hoovid päris veekogude äärde ja on kindel, et see teravdab maaomanike ja kalameeste vahelist vastasseisu hüppeliselt. Ehkki seadused ei luba kallasrajal viibimist ja liikumist takistada, et tegele nende probleemide lahendamisega täna mitte keegi ja pole mingit alust eeldada, et see tulevikus kuidagi teisiti oleks.

Kui praegune ehituskeeluvöönd sisevetel tähendab, et jõe või järve ääres on võimalik majaomanikku häirimata veel niimoodi liikuda, et see tuppa ära ei paista või vähemalt otseselt ei sega, siis edaspidi, kui majade hoovid hakkavad ulatuma veepiirini, see enam nii ei ole. On loogiline, et järgmise sammuna suureneb surve praeguse avatud kallasradade põhimõtte „kaasajastamiseks“ ehk teiste sõnadega – veekogude kallasradade vaba kasutamine, mis on Eesti harrastuskalapüügi üks alustalasid, praegusel kujul kaob. Ja minule kalamehena see perspektiiv vastuvõetav ei ole.